Milleks rääkida pensioni tõusust ja efektiivsest tervishoiu süsteemist, kui saab avalikult provotseerida ja jätta kõrvale sisuteemad?

Kui rääkida poliitkultuuri madalalaubalisusest, siis üheks viimase aja musternäitena saab tuua Vabaerakonna kampaania, kus sihikule on võetud Keskerakond ja Reformierakond. Tallinna linna on paigutatud reklaamplakatid, mis esitlevad provokatiivseid küsimusi. Iseenesest peabki ju küsima ning pidama avalikke arutelusid, kuid seda sisuloomise, ühiskonna parendamise ja poliitkultuuri edendamise eesmärgil. Mida ei saa öelda alanud kampaania kohta. Kuid mida saab?

Vabaerakond proovib peita enda sisulise tegevuse vajaka jäämist, mustades teisi erakondi ning käitudes nagu valija oleks lühinägelik ja rumal ega näe manipulatsiooni läbi. Rääkimata asjaolust, et taoline käitumine õhutab viha ja verd, kutsugem seda isegi gladiootorlikuks meelelahutuseks. Kui võtta kõik eelnev kokku, siis on tegemist poliitkultuuri sopaseks ja segaseks ajamisega, mitte selle parandamisega. Siinkohal on hea meenutada, et Vabaerakond on korduvalt rõhutanud, et seisavad poliitkultuuri edendamise eest ja võitlevad ressursside raiskamise vastu, mis on täielikult vastuolus praeguse kampaaniaga.

Eelkõige on minu jaoks küsimus,  et milline on siinkohal valija kasu? Olen sellele küsimusele vastust otsinud ja pole leidnud. Valija näeb parimal juhul verd, vastastikku karvade kiskumist ja saab pigem negatiivse emotsiooni osaliseks, mis võib päädida poliitikas pettumisega ja valimisele käega löömisega. Milleks on vaja näha massikaklust, kui valijat puudutavad palju maisemad teemad nagu kvaliteetne haridus, efektiivne tervishoiusüsteem ja väärikas pension. Nende teemadega on vaja tegeleda, mitte raisata ressursse ja provotseerida. Rohkem sisu, vähem idiootseid käike!

Nii-öelda uue generatsiooni poliitika huvilisena on minu südameasjaks parandada poliitkultuuri, kus iga erakond on sunnitud tegelema sisuliste teemadega. Tuleb unustada lolli mängimine ja valijate kohtlemine idiootidena. Ma arvan, et meil kõigil on sellest küllalt.

Foto: https://flic.kr/p/aCi5ME

Ajaleht Postimees kirjeldab end sõnadega usaldusväärne, tundlik, kasulik ja mitmekülgne. Kuid viimasel ajal olen hakanud kahtlema, kas see lugupeetud ajakirjandusväljaanne on sobilik neid väärtusi esindama, pidades silmas, et ajalehe toimetuses käib mäng sümbolitega, mis ei liida, vaid lõhestavad meie rahvast.

Esmaspäevases Postimehes kasutati Jüri Ratase valitsuse töö hindamiseks infograafikut, kus toodi muuseas välja ka ühiskonnagrupid, mis kiidavad enim seni tehtut. Ühe hoobiga illustreeriti muu elanikkonna esindajate rühm sirbi ja vasaraga, mille taustal asetseb punane viisnurk. Saadeti sõnum, et kõik Eestis elavad rahvused, keda on kokku pea 300 tuhat, kannavad edasi väärtusi, mille eest seisis meid okupeeriv võim. Ükskõik kui lojaalne on muulane, siis ta ei väärigi muud arvamust, kui et tema on ja jääb okupantide järeltulijaks. Selline signaal võtab keeleõppijatel ja kodakondsuse taotlejatelt motivatsiooni ära, sest miks peaks keegi olema ustav korrale, mis neid ei väärtusta.

Peatoimetaja kummaline vabandus nii sotsiaalmeedias kui ka väljaandes ei ole veenev ega siiras. Vabandatakse ainult Postimehe lugejate ees ja näib, et ainuke patuoinas on kujundaja. Päevaleht, mis on Eesti ajakirjanduse üks lipulaevasid ei oma mõju ainult endi lugejate seas. Tegu on väljaandega, millel on ka venekeelne portaal. See ei tähenda, et venekeelne lugeja ei saa loetud teavet edasi kanda inimesele, kes ei ole Postimehe lugeja, sh ka muukeelsetele. Nii tunnebki end puudutatuna ligi kolmandik Eesti elanikkonnast. Lisaks ei tohi süü langeda ainult kujundajale, vaid ka neile, kes lubasid graafika sellisel kujul lehte panna. Usaldusväärne informatsioon läbib reeglina mitut kontrolli, et olla faktiliselt õige, täpne ja korrektne, isegi siis, kui tegu on logoga, sest ka logo kannab edasi teatud teavet. Tekib küsimus, kas on hakatud hoolimatult igat informatsiooni tõe pähe esitama?

Loodetavasti Postimees näeb, et riigi tahtlik või tahtmatu lõhestamine ei ole kunagi kellelegi head toonud. Seepärast peab ka nii tundlike teemade käsitlemisel olema hoolikas ja mõtlema, mis asjad sobivad omavahel kokku ja mis mitte. Ainuke positiivne asi selle loo juures on tõsiasi, et ühiskond ei ole nõus ennast lõhki rebima ja enda ühtsust ohverdama sümbolite mängule.

Markus Meier