Ajaleht Postimees kirjeldab end sõnadega usaldusväärne, tundlik, kasulik ja mitmekülgne. Kuid viimasel ajal olen hakanud kahtlema, kas see lugupeetud ajakirjandusväljaanne on sobilik neid väärtusi esindama, pidades silmas, et ajalehe toimetuses käib mäng sümbolitega, mis ei liida, vaid lõhestavad meie rahvast.

Esmaspäevases Postimehes kasutati Jüri Ratase valitsuse töö hindamiseks infograafikut, kus toodi muuseas välja ka ühiskonnagrupid, mis kiidavad enim seni tehtut. Ühe hoobiga illustreeriti muu elanikkonna esindajate rühm sirbi ja vasaraga, mille taustal asetseb punane viisnurk. Saadeti sõnum, et kõik Eestis elavad rahvused, keda on kokku pea 300 tuhat, kannavad edasi väärtusi, mille eest seisis meid okupeeriv võim. Ükskõik kui lojaalne on muulane, siis ta ei väärigi muud arvamust, kui et tema on ja jääb okupantide järeltulijaks. Selline signaal võtab keeleõppijatel ja kodakondsuse taotlejatelt motivatsiooni ära, sest miks peaks keegi olema ustav korrale, mis neid ei väärtusta.

Peatoimetaja kummaline vabandus nii sotsiaalmeedias kui ka väljaandes ei ole veenev ega siiras. Vabandatakse ainult Postimehe lugejate ees ja näib, et ainuke patuoinas on kujundaja. Päevaleht, mis on Eesti ajakirjanduse üks lipulaevasid ei oma mõju ainult endi lugejate seas. Tegu on väljaandega, millel on ka venekeelne portaal. See ei tähenda, et venekeelne lugeja ei saa loetud teavet edasi kanda inimesele, kes ei ole Postimehe lugeja, sh ka muukeelsetele. Nii tunnebki end puudutatuna ligi kolmandik Eesti elanikkonnast. Lisaks ei tohi süü langeda ainult kujundajale, vaid ka neile, kes lubasid graafika sellisel kujul lehte panna. Usaldusväärne informatsioon läbib reeglina mitut kontrolli, et olla faktiliselt õige, täpne ja korrektne, isegi siis, kui tegu on logoga, sest ka logo kannab edasi teatud teavet. Tekib küsimus, kas on hakatud hoolimatult igat informatsiooni tõe pähe esitama?

Loodetavasti Postimees näeb, et riigi tahtlik või tahtmatu lõhestamine ei ole kunagi kellelegi head toonud. Seepärast peab ka nii tundlike teemade käsitlemisel olema hoolikas ja mõtlema, mis asjad sobivad omavahel kokku ja mis mitte. Ainuke positiivne asi selle loo juures on tõsiasi, et ühiskond ei ole nõus ennast lõhki rebima ja enda ühtsust ohverdama sümbolite mängule.

Markus Meier

Poliitikutele heidetakse ette rahvuspõhist vastandumist ja eesti-vene kaardile mängimist. Samal ajal märgistab Eesti suurim ajakirjandusväljaanne Eesti Vabariigi juubeliaastal teise kodukeelega inimesi NSVL-i sümboolikaga. Taoline markeerimine on häbiväärne ja teadlikult ühiskonda lõhestav.

Enamik teise kodukeelega noori pole kunagi elanud nõukogude ajal, aga ometigi said Postimehelt märgi külge. Ka need noored on sündinud, kasvanud, õppinud ja töötanud Eesti Vabariigis. Mille poolest on nad halvemad, et neid peaks sildistama? Olenemata kodusest keelest laulame kõik koos meie vaba riigi hümni, käime valimas ja seisame vabaduse eest. Me oleme ühe riigi elanikud ega pea sobilikuks rahvuspõhist sildistamist ja vastandamist.

Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval tuleb vaadata tulevikku selle asemel, et jätkata vana vaenu levitamise ning klassikalise vastandumisega. Need võtted on kahetsusväärsel kombel olnud mitmete viimaste valimiste põhiteema. Tundub, et see on muutumas ka Eesti juubeliaasta fookuseks, kus tähistamine on asendunud vaenu õhutamisega. Kas tõesti soovime ligi 27 aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ehitada müüre sildade asemel?

Meie fookuses peab olema majanduse jätkusuutlikkus, vaesuse vähendamine, ühiskonna üldise heaolu tõstmine, mitte ühiskonna lõhestamine. Taolisi juhtumeid peame avalikult taunima ja rõhutama asjaolule, et ka ajakirjanduslik väljaanne peab võtma oma tegude eest vastutuse, mille käigus paarist vabandavast reast ei piisa. Eesti on liialt väike, et jagada siin elavaid inimesed omadeks ja võõrasteks, sest nende kodukeel ei meeldi ühele või teisele.

Keskerakonna Noortekogu

Jan-Ander Kundla, aseesimees
Aleksandra Pavlova, aseesimees
Jaan Männik, volikogu esimees